The project which combines art, science, and the spatial needs of newborns, is part of the main program of Tartu 2024, the European Capital of Culture.
Kunsti, teadust ja vastsündinute ruumivajadusi ühendav projekt on osa Tartu 2024 Kultuuripealinna põhiprogrammist.
Vastsündinu ruumis viibimise eripärad ei tulene ainult tema suurusest.
Kõige alguses on liigutused hoopis teistsugused, need on sujuvad ja rahulikud: liigesed alles kohanevad õhu veest väiksema vastupanujõuga. Galerii on mõeldud imikutele, kes veel ei rooma või teevad seda vähesel määral. Liikumised jäävad pööramiste ning pea- ja käteliigutuste valda.
Avarus on samuti tundmatu ja vajab harjumist. Galeriiruum võiks olla imiku mõõdus sopistustega amorfne voolav ruum. Ümarad seinad annavad aimu ruumi jätkumisest ja kulgemisest, samal ajal kui pind on rohkem pesa mõõtu.
Vormis võiks olla kohti, kuhu saaks vastsündinuid kõrvuti asetada ja neid, kus nad saaks üksinda olla.
Vastsündinu jaoks ruumi luues saavad kokku kaks erinevas suuruses maailma: vastsündinu ruum ja imiku hoidja-hooldaja ruum. Ruumiliselt tähendab see seda, et hoidjal peab olema hea tõsta last galeriisse ja sealt välja - ning sisepinnal ei tohi tekkida kohti, kuhu äärest ligi ei pääse.
vorm
The peculiarities of being in a newborn's space are not only due to their size.
Initially, the movements are entirely different; they are smooth and calm: the little limbs adapt to the air's lower resistance compared to water. The gallery is designed for infants who don't crawl yet or do so minimally. The motions are confined to turns and movements of the head and arms.
Vastness is also unfamiliar and requires adaptation. The gallery space could be an amorphous flowing area tailored to the infant's size. Curved walls provide a sense of continuity and while the surface is more nest-like.
There could be places in the structure where newborns can be placed side by side and others where they can be alone.
Creating space for a newborn brings together two different-sized worlds: the newborn's space and the caregiver's space. Spatially, this means that the caregiver must be able to lift the child into and out of the gallery, and there shouldn't be any inaccessible areas on the inner surface.
the form
Kõige alguses oli galerii nimeks küsimus: mida sa ütleksid kõige alguses?
Küsimus on endiselt oluline kuid galerii paigutub sõnadeta aega. Nii muutusid olulisemaks kõige algus ja algus. Töös ei ole vähem oluline ruumikontseptsioon, mistõttu on galerii kohamääratlusena oluline liide. Keerulisem oli leida inglisekeelset vastet. The Gallery of the Very Beginning on sõnasõnaline tõlge. Beginning(s) mõjub vihjena millegi alustamisele, mitte algusele. Alustamine on sihilik ja tahtega tegevus kuid algus on hämar aeg, mis seob endas vormumise, kujunemise, avastamise.
Kakskeelsus avab vastakuti sõnade tähendusi, kui tõlkida järjest erinevaid variatsioone. Nii olid valikus: Genesis Gallery, First Gallery ja Origin Space. Algus liikus edasi algupärasse, põlvnemisse, päritolusse. Need hämaramad sõnaruumid on küll täpsemad kui Beginning kuid nendes sisalduv mütoloogiline mõõde seob alguse ära hilisema vaatleja määratlusega.
Newborn Gallery on eestikeelsest nimest teisetähenduslik ja võiks olla otsetõlkes verivärske galerii või esmasündinud galerii. Koht, mis pole veel millekski saanud, mis on just tekkinud ja võib saada milleks iganes.
nimi
In the very beginning, the name of the gallery was a question: what would you say in the very beginning?
The question remains important, but the gallery fits into a wordless time. Thus, the importance of the very beginning and the origin became more significant. The concept of space is no less important in the work, which is why the gallery is an important addition as a place definition. It was more challenging to find an English equivalent. "The Gallery of the Very Beginning" is a literal translation. "Beginning(s)" implies the start of something intentional and deliberate, while "the origin" is a vague time that encompasses formation, development, and discovery.
Bilingualism opens up meanings of words when translating various variations one after another. Choices included: Genesis Gallery, First Gallery, and Origin Space. The concept shifted towards origins, lineage, and source. These more obscure word spaces are indeed more precise than "Beginning," but the mythological dimension contained in them connects the beginning to the definition of a later observer.
"Newborn Gallery" has a secondary meaning in the Estonian name and could be directly translated as "brand new gallery" or "firstborn gallery." A place that hasn't become anything yet, that has just emerged and could become anything.
the name
Kuidas kujutada hämarat hägust maailma, kus piirjooned on udused ja kõik on kõige alguses?
Otsustasin projekti visuaalil kujutada tillukesi käe- ja jalajägi. Kuna tegemist on (ka) ruumikäsitlust puudutava projektiga, on kesksel kohal kehade erinevad suurused. Keskmine vastsündinu on umbes 3.5x väiksem kui keskmine täiskasvanu. Vastsündinu saab terve käega kinni võtta ainult ühest täiskasvanu sõrmest. Need suuruste võrdlemised panid kujutama midagi väikest.
Et mitte anda jälgedele veel sellist tähendusvälja, mis seostub ´jälje jätmise´ või ka vastutuse ja ökoloogilise jalajäljega, kujutasin jälgi heledalt. Seetõttu maalisin jäljed värvi asemel hoopis õliga, mis muutis paberi jälgede alt läbipaistvaks.
visuaal
How to depict a dim and hazy world, where boundaries are blurry, and everything is at its beginning?
decided to depict tiny hand and footprints in the project's visuals. Since it's a project related to spatial concepts, the various sizes of bodies are at the center. The average newborn is about 3.5 times smaller than the average adult. A newborn´s entire hand can grasp just one finger of an adult. These comparisons evoked images of something small.
To avoid giving the prints an additional context associated with 'leaving a mark' or responsibility and ecological footprint, I depicted the prints lightly. Therefore, instead of using color, I painted the prints with oil, which made the paper transparent beneath the prints.
the visual
Galerii strukturaalset ülesehituse puhul on olulised nii kergus kui tugevus.
Vastsündinute oleluspind peab olema elastest, pinguldatavast, hästi puhastatavast, aga samas ka loomulikust ja looduslikust materialist. Justkui mingit tüüpi purjekangas. Kangas aluspinnana on elastne ega vaja lisapehmendusi, küll aga muutub seega oluliseks struktuur, kuhu kangas on kinnitatud ja ka pinguldatud - millele juhtis tähelepanu ka projekti insener Kaarel Siim. Üheks võimaluseks on teha jäik äär, mis jäigastab struktuuri ning mis seisab vaiadel. Et kokkutõmbesurvet vähendada, võiks jäik äär amorfsel galeriivormil moodustada suletud ringid kuid nii, et struktuur ise ei looks kanga alla kõvasid üleminekukohti, mis võiksid takistada vastsündinute ringi voolamist. See omakorda tähendab struktuuri viimist kahele tasandile - või siis sõõride keskosas allapoole kummumist.
struktuur
In the context of gallery structure, both lightness and strength are important.
The surface for newborns must be elastic, tight, easy to clean, yet also made from a natural and organic material. It's almost like a type of sailcloth. The fabric as the base is elastic and doesn't require additional padding, but what becomes crucial is the structure to which the fabric is attached and tensioned. One possibility is to create a rigid edge that stiffens the structure and stands on posts. To reduce compression pressure, the rigid edge on an amorphous gallery form could form closed loops but without creating hard transition points under the fabric, which could impede the flow of newborns. This, in turn, means the structure should have two levels or a central depression in the loops' center.
the structure
Makett on miniatuur, mis annab tagasisidet nii vormi osas kui strukturaalse pädevuse osas.
Ülesehituslikud küsimused, mis tekivad maketi ehitamise käigus, tekivad tõenäoliselt ka lõppsuuruses vormi puhul. Alguse galerii 1:10 töömaketil oli üheks mõttekohaks elastse riide pingutamine jäigale metallraamile. Sisupinna ühendamine otse raamile, kas siis õmmeldes, liimides või mõnel muul moel, oleks toonud kaasa kinnituspunktide libisema hakkamise libedal raamil. Seega õmblesin esmalt elastse sooniku metallraami ümber, millele sai vaevata pinna külge õmmelda.
Isegi kui meetod võiks tegelikus suuruses toimida, peaks tööde järjekord olema teine ehk siis pind peaks olema sooniku külge kinnitatud enne selle tõmbamist raamile. Soonik peaks olema jäigast kangast, pind saaks olla kas jäik või veniv.
Ääre kinnitamine on järgmine väljakutse. Maketis kasutatud fotopaber on piisavalt jäik, et jääda kujupüsivaks ja võimaldada selle õmblemist sooniku külge. Tegelikkuses saab äär olema mitmekihiline: lõuend kunstiteostega, vahekiht ja väliskiht trükitud graafikaga. Ääre amorfse vormi järgimiseks on variant kasutada painutatud vineeri - mis on aga töömahukas ja küsitav. Voolavat vormi oleks võimalik saavutada ka vertikaalsete pulkadega - paigutades neid kas tihedalt, et neist endist moodustub äär - või hõredalt, mis nõuaks nende sidumist trossiga. Äär ise poleks sellisel juhul jäik ja ei saaks toimida nõjatuspinnana.
Vormi kandvad jalad ei valmista tegelikkuses tõenäoliselt küsimusi, äärega saab poste ühildada kas tapi või eraldi sõlmega.
Maketis oli peenete jalgade ja raami ühendamiseks vajaliku faasi freesimine mikrofreesiga kindlasti kõige lõbusam osa.
makett
The model is a miniature that provides feedback on both form and structural competence.
The structural questions that arise during the construction of the model are likely to arise in the final-sized form as well. One consideration in the 1:10 scale model's of the gallery was stretching elastic fabric onto a rigid metal frame. Attaching the surface directly to the frame, whether by sewing, gluing, or some other method, would have caused the attachment points to slip on the smooth frame. Therefore, I first sewed the elastic ribbing around the metal frame, to which the surface could be easily sewn.
Even if the method could work in real size, the order of operations should be different; the surface should be attached to the ribbing before stretching it onto the frame. The ribbing should be made of a stiff fabric, while the surface could be either stiff or stretchable.
Attaching the edge is the next challenge. The photo paper used in the model is stiff enough to remain shape-retaining and allow sewing onto the ribbing. In reality, the edge will be multilayered: canvas with artworks, an intermediate layer, and an outer layer with printed graphics. To follow the amorphous shape of the edge, using bent plywood is an option but it is labor-intensive and questionable. Achieving a flowing form could also involve vertical sticks—placing them densely so that they form the edge themselves—or sparsely, which would require binding them with a rope. In this case, the edge itself would not be rigid and could not serve as a support surface.
The legs supporting the form likely won't pose questions in reality; the edge can be matched with posts using either a dowel or a separate joint.
In the model, the phase of milling the delicate legs and frame together with a micro-mill was definitely the most enjoyable part.